Käsitöö- ja uuskasutuspood “SEGU 7” uksed avatud – AKADEEMIA TN.7, PÄRNUS!

Tere ja ootame külla! 🙂

Kaua oodatud pood on valmis – MTÜ Tulevik avas oma ruumikas tegevuspaigas Akadeemia t.7 Pärnus ametlikult käsitöö- ja uuskasutuspoe  SEGU 7. Oled oodatud läbi astuma üksi või koos sõbraga. Avatud oleme esmaspäevast reedeni kl 9-17 ja laupäeval kl 10-15. Kohalikud teavad seda maja vana Postimajana, kus naabriks olev Jenny Kruse heategevuspood on juba pikemat aega tegutsenud. Seega tulles linnapeale sekkaritesse tuulama leiad 2 poodi, kust läbi astuda nüüd kõrvuti 🙂

Ka Pärnu Postimees oli avamisel kohal – ajakirjaniku tähelepankud olid lakoonilised (foto eest tänu Mailis Ollinole), aga täpsed: “Pärnus tegutseb mitu sotsiaalset ettevõtet nagu Shalom, Jenny Kruse, Tulevik ja Solve et Coagula. Üks nende tegevusalasid, kuigi mitte põhiline, on taas- või uuskasutus. Müügitulu on neile ettevõtetele vajalik suuremate eesmärkide saavutamiseks.” Täpselt nii ongi meie mööbiterapeudid aitavad nii Tulevikul, Shalomil, Jenny Krusel kui Solve et Coagulal saada hakkama müügi- ja turundustegevustega, et nad saaksid oma põhitegevusele keskenduda milleks on igal neist oma sihtrühm – lapsed, töötud, erivajadustega inimesed jne.

MTÜ Tuleviku SEGU 7 käsitööpoest, kus töötavad müüjatena väheneud töövõimega inimesed, leiad kaupa mille on valmistanud nii Tuelvikus kui Solve et Coagulas toetatud töö teenusel olevad kliendid – näiteks on müügil: pajalapid, mütsid, kotid, kaltsuvaibad, lapitehnikas tekid,  jmt. Aga ka puidust tooted – mänguasjade jmt. jaoks puidust hoiukirst, väiksemad kapikesed ja taburetid, lõikelauad ning wc paberi kapid/hoidikud ja muudki põnevat: dekoratiivne aiakäru ja süüteroosid. SEGU 7 käsitööpood on täpselt see, mida nimi ütleb – läbilõige väga paljudes erinevates käsitöö tehnikates, erinevatest materjalidest ning erinevate sotsiaalete ettevõtjate klientide töö tulemsuena sündinud loomingust. Hetkel on poes müügil 3 sotsiaalettevõtja (Tulevik, Solve et Coagula ning Mööbliteraapia) tooted.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Mööbliteraapia nime alt leiad tuunitud mööblit – hetkel on SEGU7 poes saadaval ühe printsessi toa jagu tooteid: pehme roosa peatsi ja kristallidega voodi, valge sahtlitega kummut, valgest täisnahast tumba ning kristallidega lühter. Lisaks ootab omanikku valge laud ja 4 tooli; tõsi 1 tool on poes juba olemas ja 3 on veel värvikihti ning uut polstrit saamas. Kõik need tuunitud mööbliesemed on leitud Shalomi ning Jenny Kruse poest ning alguses üsna õnnetus seisus olnud – aga nagu lõpptulemusest näha: kasutatud mööblit ei maksa peljata – unikaalse ja omanäolise komplekti saab neist kokku panna igal juhul.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Mõne väikese printsessi teeks selline toakomplekt ilmselt väga õnnelikuks 🙂

 

 

 

Ja lõpetuseks st. enne kui asud teele meie poodi – väike videotiir:

Kohtumiseni Akadeemia tn.7!

Vt. ka töötubade infot.

Mööbliterapeut Uue Kunsti muuseumis: millal Sina viimati midagi uut proovisid?

Kõik saab alguse väikestest asjadest – uus mõte, uus tuttav, uus hobi. Tuleb olla aktiivne ja ise katsetada – ega rutiinist ei rebi mitte keegi peale Sinu enda Sind välja. Sellest motost lähtuvalt olen viimasel kuul tegutsenud. Et kõik ausalt ära rääkida, siis alguse sai see lugu Facebookis vastu tulnud ürituse reklaamist: Lylian Meistri töötuba UKM’is “Anna asjale uus elu. Salapärased lood”

Pärnakana ma muidugi olen teadlik, et selline koht nagu Uue Kunsti Muuseum on olemas, aga olles aus iseeenda ja teiste suhtes, siis ega ma sinna sattunud rohkem kui ca 3 korda ilmselt pole – ja ma hakkan varsti 40 a. saama… Olgu sellega kuidas on, aga kui nägin tekstiilile lugude jutustamise töötuba, mida viib läbi hea tuttav Lylian, siis panin ennast kirja – ega see klikk FB üritusel “Osalen” nupul palju lihasjõudu kulutagi 🙂 Kui kuupäev kätte jõudis, siis mõtlesin, et no milleks sellised lubadused? Ma olen tikkimisest ja nõelast ikka vääääga kauge inimene. Aga tahtejõuraase ning endale lubaduse pidamise vaimus manitsusi kuulda võttes – kohale ma läksin. Enne käisin Jenny Kruse heategevuspoest ka läbi – kodutöö ju oli: võtta kaasa niit ja nõel ja nööpe ja materjale (soovitati kommipabaereid – no mida imet moodi neid tikitakse??). Ägedaid sitse ja pitse ja ühe helesinise padjapüüri haarasin ka – kokkuvõttes üsna olematu hinna eest.

Alates UKM’i jõudmisest läks kõik ülesmäge – hirmud kadusid kui Piret (Lylia-
ni kihvt koerake) vastu tormas. Maandusime laudade ümber kohvikusse ja naised, ca 6-7 meid oligi, laotasid oma kaasa võetud kraami laiali – riidejupid, litrid, väljalõiked ajakirjadest, kommipaberid, niidid, nõelad, pärlid, klaashelmed, jupid ehetest … värvide virr-varr ja bling-bling! Absluutselt minu koht – värv, naised, loovus, kohv ja no stress 🙂

Hakkasime siis peale – niit ja nõel ja pits said sätitud ritta ja vaikselt hakkasid kujunema mõtted, et see pisike nõel vist ei olegi vaenlane. Tasapisi ja järjekindlalt hakkasid meenuma algtõed lasteaiast – õmbemine on lihtne ja loomulik. Vajalik ja naiselik ka. Töö käigus selgus, et minu kaasa võetud tavaline helesinine padjapüür ei olegi mitte lihtsalt niisama riie vaid tulevane suursugune, pärlite ja pitsiga kaetud diivanipadja alge – särtsu mõttes sai ta endale lisaks pitsist suure südame, mis kinnitatud haaknõeltega. Punk, mis punk 🙂 Ja muideks – kommipabereid ja üldse paberit saab vägagi lihtsalt õmblustöösse lisada!

 Kuidas lugude jutustamisega oli? Minu puhul ei kuidagi, aga teistel tuli välja küll. Osad suutsid terve saaga selle mõne tunniga kirja saada – mees, töö, lapsed, kõik sai sümbolitena ära tikitud ja omavahel ära räägitud. Päris vabastav on vahelduseks ajule puhkust anda ja lihtsalt olla, kuulata ja lasta näppudel liikuda. Mõnus on vahel saada tuttavaks ka mõne uue inimesega – ikka ja jälle hämmingu koht: elame suht-koht pisikeses kohas, aga ega me ikka ei tunne üksteist küll. Ja eestlus lööb ka välja – niisama täiskasvanu tänaval teisega tutvuma ju ka ei hakka. Imelikuks peavad, äkki… Sellised töötoad annavad justnagu ettekäände – normaalsuseks: naised tulevad kokku ja räägivad näputöö kohal.

Lylian inspireeris muidugi ka oma näputöö näidiste ja lugugdega – nii on ikka lihtsam keelapaelu avada, kui keegi esimesena isiklikuks läheb: teate te kedagi kes oleks kolm aastat jutti iga päev 1 nõelapadja tikkinud? Mina nüüd tean 🙂 Lylian on neist isegi näituse teinud – 1001 tk (!). Ajalugu tunneb näiteid veelgi, kuidas oma äng või muud suured emotsioonid (kunsti)loomingusse valada – ma hakkan vaikselt mõistma, et see on üsna vabastav kogemus. Kas nüüd 3 aastat jutti ühe projekti näol, aga väiksema perioodi jookusl täitsa kujutan ennast ette seda harrastamas küll. Ja veel: plaan minna paariks tunniks ja siis ära hiilida lõppes fiaskoga – 4h (!)  ja polnud soovihaisugi veel lõpetada seda õmblusteraapiat; vastupidi – tulin Shalomi poest läbi, et nööpe ja muud nodi lisaks osta. Kui juba õmmelda, siis täiega!

Lisapilte vt. siit: Marie Virta fotod Lylian Meistri töötoast

//Küsimärk ja meelespea endale: kuidas neid tekstiilitöövõtteid mööbli tuunimisse üle kanda?//

 

Ja nüüd Sinu kord – milllal Sa viimati MIDAGI UUT tegid?

Gerda, värkse mööbliterapeut, http://moobliteraapia.ee